VERNAKULAAR MAASTIK

Sattusin ühe projektiga Saaremaale. Tellija krundilt avastasin jupi kiviaeda.
See ei kulgenud piki piiri vaid "suvaliselt". Maaomanik ei osanud asja
seletada. Talle meenus, et "vanarahvas" räägib - mõisaajal olla kästud aedu
ehitada, ju see jupp ka siis sellest ajast on. Maid on ju vahepeal ümber
mõõdetud mitu korda.
Hiljem maa-ameti geoportaalist avastasin, et see juhuslik jupike kiviaeda on
üks osa mitmekilomeetrisest , kohati katkenud aiast. Ümbritseb mitmekümne
hektari suurust ala. Aed läbib kümneid maaüksusi ja järgib krundipiiri vaid
ühes lõigus, kus kattuvad krundipiirid ja küladelahkmejoon. Planeerijana ja
ruumi kujundajana laiemas mõttes, tekkis professionaalne küsimus: kui aed
ei tähista piiri, siis mida sellega on tähistatud?
Kui aed ei tähista piiri, siis mida tähistab?
Nagu ikka, kui õhus on küsimus, saabub ka m i n g i vastus. Sellel hetkel
leidsin raamatupoest tänaseks juba paljude jaoks eelhoiaku ( kummaline /
imelik / veider ) tekitanud Maie Remmeli raamatu "Mõistatuslik Muinas-Eesti."
Lugesin ja imestasin. Lugesin läbi. Pean tunnistama, et toodud mõttekäigud
sain jagada oma seniste arusaamade pinnalt kolme gruppi:
1.Millega päri olla.
2.Millega vaielda.
3.Nõutukstegevad, millega ei oska ei nõus olla ega vaielda.
Kuigi neid kolmandaid oli vast kõige rohkem, olin vaimustuses, et just siis kui
mul on tekkinud hunnik küsimusi kiviaedadest, leidub keegi, kes oma
versiooni on ära trükkinud!
Kunst ja teadus.
Olles üsna palju suhelnud kunstnikega,
loominguliste inimestega, olen harjunud, et loovad loovad oma maailmanägemise,
uue vaatenurga teada-tuntud nähtusele. Kõrvalseisjatele võib see
maailm ja tihtipeale ka tundub, väga kummaline. Kuid nii sünnivadki kunstis uued
suunad,uued voolud, uued stiilid, ja kogu kunstiajalugu kirjeldabki meile
nende jada .
Seni teadusest üsna kaugel olnuna tundus ometi, et see raamat on pigem
"äratuslik" kunstiprojekt kui teadustöö. Raamatu mõttekäigud, millega vaielda
tahtnuks, tekitasid aga tõsist soovi kujundada välja oma seisukoht. Võibolla
just sellest tekkis huvi otsida oma küsimustele vastuseid teadusest.
Näide kunsti olulisest rollist ühiskonnas - tekitada uus intrigeeriv vaatenurk,
mis viib teema edasise uurimiseni juba teaduslike meetoditega.
Pärandkultuuri inventuur.
Just siis alustas RMK metsandusliku pärandkultuuri inventuuri Saaremaal ja
mul õnnestus inventeerija leping saada. Meid koolitati kasutama asjakohaseid
andmebaase ja varustati lihtsa kuid tõhusa metoodikaga. Sain tasustatud aja
põhjalikumalt maastikku ja kaardimaterjali läbi kammima hakata. RMK sai
oma objektid inventeeritud, mina sain parema ülevaate kiviaedadest.
Üsna põhjalik kaardimaterjal mõisate kõlvikutest ulatub läbi kolme viimase
sajandi. Saaremaa kohta on olemas vanimad nii väikses mõõtkavas kaardid
Eestis ( ja vist ka Rootsi riigis, mille osa Saaremaa oli ).
Enamusell neil on kiviaiad peale märgitud ja välja loetavad. Vanad kaardid on
üsna piisava täpsusega, et mõne tänaseni säilinud objekti või ka tänaseni
kasutusel oleva ja kaardile kantud kohanime järgi kaasaegse aluskaardiga
ühitada, kokku viia. Selleks tuleb vanu kaarte pisut "painutada" kuid moonutused
pole drastilised.
Üllatuslikud tulemused.
1.Kiviaiad jagunevad selgelt kahte gruppi:
1.1.Sirged - külalahkmejoonte ja piiridega kattuvad või hilisemad aiad;
( konkreetne näide - vanemal kaardil paindlike aedadega talukoht
on alates 19.saj st muudetud sirgete aedadega eraldatud
karjamaadeks, kusjuures tänased piirid eiravad kohati sirget
jaotust ja püüavad järgida vanemat jaotust! )
1.2.Paindlikud - mõnes kohas on krundipiiridega kattuvad, enamuses
mitte;
2.Paindlikkus detailis:
Läbi sajandite on jälgitav 2 gupi aedade asukohtade mõningane nihkumine,
muutumine, lokaalne loogete ümber-asetamine.NB! Siin on kriitiline vahet
teha kaardi moonutustel ja tegelikul ümberehitusel ja vajab eraldi tähelepanu.
3. Järjepidevus süteemis:
Lokaalse paindlikkuse juures on selgelt arusaadav süsteemi / struktuuri
põhimõtteline muutumatus, järjepidevus.
Aialadumise tehnika.
Teada on , et "lohakama" väljanägemisega laotud aed on praktikas vastupidavama
konstruktsiooniga, kui "sile ja vinklis" laotisega.
Teada on, et loogeliselt maastikku asetatud aed on praktikas vastupidavam
ja püsivam kui sirge, kuna sel on parem vastupanu külgjõududele ja ei vaju nii
kergelt ümber, saab ehitada kõrgema.
Tundub, et neile, ehitusfüüsikast tulenevatele omapäradele lisaks ( või sellest
tulenevalt? ) on kiviaedade ladumisel/ümberladumisel kasutusel olnud mingi
planeerimis-loogika, mis säilib aedade nihutamisel või uute alade jaotamisel.
Sest kui taotlus on kestvam aed, kuhu see siis maastikus laduda? Trass tuleb
valida nii, et aed saaks võimalikult "õigesse" kohta. Sest kuna ta nii püsiv on
ei tasu teda "valesse" kohta teha, sest siis läheks aega ja jõudu raisku.
Loogeline aed on vastupidavam küll aga kuhu ja kuidas see looge maastikus
teha? See küsimus on konkreetselt iga aialaduja/maakasutaja ees juba enne
kui ta kivi maast üles tõstab ja selle aia aluseks uude kohta asetab.
Kiviaiad on ühest küljest jalgu jäävate kivide ladustuspaigad.
Aga seda võib ka vaadata teistpidi, et kuna aeda on vaja nii ehk teisiti
ehitada, siis kasutatakse selleks niigi jalus vedelevat kivimaterjali. Praktika
käigus jõutakse kestliku ehitustehnoloogiani. Seal, kus nii kestvat materjali
võtta pole, ei ole ka aiad säilinud. Kus pole säilinud aiad, pole ka aedadega
fikseeritud maakasutuse jaotust säilinud. Sest aed jaotab / piirab maastiku
erinevaid funktsioone seal, kus need ei tohi seguneda.
Näiteks peab kari püsima karjamaal, et ta ei läheks vilja.
Põld peab olema piiratud, et mets-ega kariloomad ei pääseks
kahju tegema jne Kogu kasutusel olevat maastikku tuleb kuidagi organiseerida.
Tuleb vastata küsimusele - kuhu ehitada aed, mis kestab väga kaua?
Õige vastus on et, "õigesse kohta".
Kus on aia õige koht?
Tundub, et seda küsimust esitades ja sellele vastust otsides võime jõuda
kiviaia-ladujate maastikukujunduse ehk maastikukasutuse põhimõtete juurde.
Esimene vastus, mis pähe kargab on, et "aia õige koht on piiril".
Ehk tuleb kasuks, kui küsiksimegi nii: "kus on piir?"
Või ümber öeldes : "millisel piiril on aia õige koht?"
Või ümber öeldes: "milline piir on õige piir (kestva) aia jaoks?"
Üsna palju on filosofeeritud argise ja püha vahelisest piirist. Tundub, et
oluline on pisut filosofeerida ka mitme erineva argise funktsiooni omavaheliste
piiride üle.
Vanade mõisakõlvikute kaartide koostamise eesmärk oli maksukogumiseks
vajalike andmete ja arvepidamiseks alusmaterjali saamine ( et muutunud
andmeid kuhugi märkida). Kuna kõigil kõlvikutel on olnud inimestele maastikul
orienteerumiseks hädavajalik KohaNimi, siis on see ka iga kõlviku juurde
märgitud.
Seetõttu on kaartidelt leitavad omaette nimedega tähistatud Põllud.
Kaartidel on ka Niidud - poollooduslikud kooslused. Arvatakse, et Niidud
on looduse ja inimese koostöös kujunenud umbes samast ajast, kui
kasutusele võeti vikat. Eesti aladel arvatavasti 2. saj maj.
Siis leiavad märkimist sellised maastikuruumi osad nagu Karjamaad,
Heinamaad, Murrud, Väljad, Metsad, Arud, Koplid, Seljad, Nõmmed,
Mäed, Augud, Padud,Rabad, Sood ja üht-teist veel.
Oluline maastiku ruumi element on taluõu ja mõis ning erinevad ühendusteed.
Maanteed, külateed ja - tanumad, karjateed, sooteed, veeteed, jääteed,
jalgrajad. Teede hierarhia on omaette teema, millel hetkel pikemalt ei peatu.
Kõiki neid, eraldi kohanimega tähistatud maastikuruumi üksuseid ümbritsevad
looklevad kiviaiad.
Silmitsedes neid kaarte hakkab kaardilugemise ja ruumilise ettekujutuse
oskusega vaatleja tajuma selle maastiku struktuurilist organisatsiooni ehk
ülesehitust.
Maastiku planeering.
Üks selliseid maastikku organiseerivaid olulisi üksuseid on Niit , millega on
liitunud mõned taluõued. Niitu ümbritseval, katkematult lookleval kiviaial on
omakorda sees taluõued. Ümber öeldes :suletud, kiviaiaga ümbritsetud
taluõued on omavahel omakorda ühendatud kiviaiaga ja kogu see "kee"
ümbritseb Niitu.
Mõneti meenutab selline taluõuedega palistatud Niit kaardil viburlast või
kinglooma või mingit rakku.
Taluõuede läheduses leidub alati ka Põld. On ta seespool või väljaspool
Niidu territooriumi aga ikka omaette kiviaia sees. Enamasti asuvad Põld
ja mõni tee lähestikku, mis on ka arusaadav, sest nii põllurammu kui saagi
vedamiseks on vaja juurdepääsu.
Aru on enamasti Niit, mida iseloomustab teatav taimekooslus, mis on tingitud
pinnase omapärast.
Samuti on Padu kas Niit või Karjamaa, mida iseloomustab savine aluspõhi,
mis tingib vee ajutise kogunemise maapinnale pärast suuremaid sadusid.
Ka viimased asuvad kiviaia piiramisrõngas.
Need, kiviaiaga sisse piiratud üksused ongi põhilised maastiku elemendid,
piiritletud majandusüksused / eristatud funktsioonid / eraldiseisvad rakud.
Need moodustavad maastiku struktuurilise ülesehituse. Ülejäänud eelpool
nimetatud maastiku osad asuvad nende vahel.
Suurem osa teedevõrgust asub samuti nende struktuuriüksuste vahelisel alal,
kuigi osa radu ka läbib neid.
Koppel on suuremat sorti maastiku üksus.
Karjamaa võib olla suurem või väiksem.
Selg on mingi vahepealse suurusega ala, tihti Koplit või Karjamaad
taluõuega ühendava liikumissuuna laiendus / laiem ühendusala.
(vaevumärgatavalt kõrgem pinnavorm?)
Auk on tavaliselt mingi maavara ( paas, kruus, liiv ) võtukoht.
Murd on üks huvitav alanimetus, mida pole veel õnnestunud deshifreerida.
On erinevaid versioone tormi käes kergemini langevaid puid kasvatava
pinnasega alast kuni murdesõnast tuleneva kitseneva / aheneva ruumiosani.
Väli on enamasti kidura taimestikuga, mitte soo ega raba kuid aastaringi
vesine, peaaegu mitte millekski kõlbav ala. Vahest ka laiem koht teedevõrgus.
Nõmm on teadagi kadakate ja väheste mändidega, kuiva kasvupinnaga ala.
jne
Kiviaed - funktsioonidevaheline piir.
Siit saab jõuda selle järelduseni, et kiviaiad on laotud funktsionaalsele piirile.
Erinevate pinnaseomadustega maa alad kasvatavad erinevat taimestikku ja
neil on erinev veereziim. Seetõttu sobivad paremini ka üheks või teiseks otstarbeks
põhiliselt põllupidamise ja karjakasvatusega tegelevas ühiskonnas.
Mis ei välista kiviaedade ladumist erinevate sõjanduse / maakaitsega seotud
objektide ümber. Nt maalinnad.
Või sildumiskohtade juures. Näiteks rannalautrid.
Või kultusekohtade ümber. Näiteks Hiied.

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=28291&sec=0

Kiviaiad Eesti saartel

 Vigur-kiviaia süsteemid peaaegu puuduvad Hiiumaal ja Kihnus, pisut leidub Vormisl, Abrukal ja Äksil. Kohati meenutab see Saaremaa, Muhumaa, Ruhnu, Väikese ja Suure Pakri, Prangli, ja Rammu maastikku liigendav ning Harjumaal ja Läänemaalgi siin-seal ilmutav süsteem vabalt väänduvat arhailist tikandit, mis olnud kasutusel riietel. Või siis rakuehitust. Üks sellise struktuuri rakk on näiteks mõni Niit, mille ümber looklev suletud aed võib olla kilomeetrite pikkune ja ala aia sees mitme hektari, koguni kümnete hektarite suurune. Põllu ümber lühem aed ja pind väiksem. Need on siis need rakud, mille vahealadel paiknevad Karjamaad ja Koplid, külatänavad ja ühendusteed.



Kiviaed ümber Niidu, Salme vald, Saaremaal.

Vigur-kiviaed ja külalahkmejoonele ehitatud sirge aed

on eristatavad.

Kinnistupiirid ei järgi enamuses vigur-kiviaedu.

Külalahkmejoone sirge aed on aga laotud piirile.





Vigur-kiviaiad Muhu saarel.

Vigur-kiviaiad Ruhnu saarel.

Prangli saar.

Abruka saar.



Suur-Parki saar.

Väike-Pakri saar.

Rammu saar.

Kurese küla Läänemaal.
 

  

TALLINNA SÜDAMESSE LASTELE RUUMI

　
Kultuuripealinna disaininädalal sai Gulliveri kombel Vabaduse Väljakul linna paremaks muuta, linnaplaani vajalikuga täiendada. Taoline linnainimese ettepanekute teadasaamise viis on sümpaatne. Kuigi sel ajal pealinnast eemal, soovin siiski anda ka oma panuse.
　
Tallinna Süda on loomeinimeste aktsioon, mis on loodud tõsiasjale, et mere poolt Tallinna vanalinna õhust vaadates, on see oma punaste katuste ja kuju poolest anatoomilise südame kujuga. Toompea moodustab väikese ja all-linn suure vatsakese, südamest väljuvad tänavad - arterid ja veenid. See suurepärane kujund sisaldab lugu, millega igaüks saab  soovi korral suhestuda.
　
http://www.tallinnasüda.eu/est-lugu-1

　
Triin Talk küsib 14.01.11 ajalehes Sirp: "Miks inimesed lahkuvad linnast?
 Küsitlused näitavad, et linnast väljakolimise põhjused on valdavalt: soov elada oma majas, omada oma õuemaad, soov tagada lastele parem kasvukeskkond, teiselt poolt aga linnakeskkonna õhusaaste, ebaturvalisus, müra ja vähene lapsesõbralikkus. Linnast ei kolita välja põhjusel, et linnas on liiga palju rohelust ja puhkealasid/.../ Pigem vastupidi."

Aeg-ajalt viib tee koos lastega südalinna. Küll on seal mõni kogupere sündmus, või lastele teatrit, teinekord poodi. Ja sõbrale-tuttavale külla - õnneks südalinnas veel elab inimesi! Kohaliku elaniku valvas või ka juhuslik pilk - see on töökindel ja soodne keskkonna turvaja.

Nii me siis jalutame punktist A punktidesse B, C ja D. Oleneb laste vanusest saab sihipäraselt ühtejärge liikuda erineva vahemaa. Nooremad saavad vähema, vanemad rohkema vahemaga rõõmsalt, rahulikult ja distsiplineeritult hakkama. Teadupärast vajavad lapsed arenguks nii distsipliini kui mängu. Vaheldumisi. Nooremad mängu rohkem ja tihemini, vanemad saavad pikemalt sihipärase tegevusega hakkama.

Kogemus ütleb, et liikudes ümber vanalinna, leiab jalutamise vahele hädavajalikke avalikke mänguväljakuid juba päris kenake hulk. Kuid südalinnas ja vanalinnas kahjuks veel mitte. Kontrollides kogemust üle, leiamegi Tallinna kodulehe virtuaalkaardilt bastionivööndist kolm mänguväljakut .

http://www.tallinn.ee/est/manguvaljakud

Need on koondunud vanalinna kolmele küljele. Neljas külg - südalinna poolne, on seni katmata. Harju tänava haljas-alal on ka olemas minimaalne mängukoht, mida pole ilmselt vajalikuks peetud kaardile kanda.
Vaadates aga kesklinna laiemalt , ei leia me linnavalitsuse virtualkaardilt  ühtegi väikelastele avatud mänguplatsi  südalinnas. Südalinna servapool on neid kena tihedusega - keskus aga lage. Tõsi, neid leidub siseruumides - kaubakeskuste tasuliste mängutubadena. See on poodlejale mugav, kuid kui parajasti poodi asja pole ja ilm on talutav, siis milleks siseruumis viibida?

Probleem kirjeldatud, asugem konstruktiivse osa - lahenduste pakkumise juurde.

Alustuseks toon positiivse näite: maakonnakeskus Kuressaares on üks korralik, kõrge aiaga piiratud mänguväljak otse südalinna äritänavate keskmes. Omamoodi sümboolsus on veel selle asukohas Vabadussõjas langenute mälestusmärgi - halja mõõgaga kaitsja - selja taga.

Õnneks on Tallinna südames vähemalt kaks paika, mis võiksid lapsi ja seeläbi ka nende vanemaid, linnakodanikke ja- külalisi, paremini teenida.

Musumägi

Siin on Viru tn poolsesse külge kunagi rajatud pinkidega kruusaplats. Ehk mingi välilava moodi koht. Kui ülejäänud Musumägi on säilitanud kena ja kasitud väljanägemise, siis siin on omale anonüümse nurgataguse leidnud öised pummeldajad.

Hommikune jalutaja võib leida tühja alkoholitaarat ja kasutatud süstlaid. Ilmselt ei ulatu laternate valgus ja kordnike, möödakäijate või vanalinna elanike kontrollivad pilgud siiani.

Kui aga see, u 500 -1000m2 käest ära ala ümbritseda sündsa, piisavalt kõrge ja piisavalt läbipaistva piirdega ning ööseks lukustatavate väravatega, jääb pummeldajatele ümbruses piisavalt ruumi, kuid lapsed võidavad endale tagasi tüki mängumaad. Kukkumiskindla kattega pind atraktsioonide vahel ja ka välilava oleks siin omal kohal.

Koorti Kitse Aed

Asukoht populaarse Nukumuuseumi ja -Teatri kõrval lausa ootab mänguväljakut! Et etenduselt tulevad lapsed võiksid saadud emotsioone enne sihipärast edasiliikumist välja elada, kogetut mõtestada. Ka siin on u 500m2 pinda, mis kena piirdega ja väravatega tagaks turvalise säilimise mitta ainult laste mänguatraktsioonidele vaid ka kunstniku loodud skulptuurile.

Küllap leiab sobivaid paiku rohkemgi.

Lapsed on lapsed praegu. Nemad ei oota oma arenguga. Ka ei oota nad seda, et südalinna avalikus ruumis toimuvate sündmuste ja linnataguse põllukodu vahel pendeldades veeta aega ummikutes istudes. Nemad tahavad mängu kaudu areneda kohe, praegu ja siinsamas. Ka südalinnas.
Teeme lastele ruumi Tallinna Südamesse!  

TÕLLU AUJÄRG ?

Eesti rahvaluule arhiiv on maailmas unikaalne oma ülestähenduste rohkuse poolest / riigis elava inimese kohta.

Üks osa sellest arhiivist moodustab kohapärimus - lood, mis seletavad ühe või teise maastiku osa tekkelugu, läbi mitmesuguste müütiliste askelduste.

Nagu näiteks lood väljapaistvatest kividest. Võtame kasvõi vana tuttava - Suure Tõllu - seosed nende kividega.

Lugedes üle internetis, folklore.ee lehel olevaid teateid, saame kokku pea sada kirjeldust kividest, mis seotud Suure Tõllu tegemistega. Kui läbi viia taoliste lugude juurdekogumine, küllap lisanduks neid veel. Seni saame teha järgmist statistikat:

Kõige enam - 34 - teadet on kividest, mis visatud kirikute pihta . Mõne puhul on nimetatud viskajana paralleelselt ka Vanapaganat.
Kiriku ukse ette toodud kividest on 19 teadet. Tõllu või tema hobuse jälge on kirjeldatud 18 kivil.
Lisaks on kirjeldatud eraldi ühte Tõllu hobuse kabjajäljega kivi, siis ühte Tõllu lapse jäljega, ühte noole ja ühte kepi jäljega kivi.
Kehaosade jälgi on neljal kivil: üks ninajälg, kaks sõrmejälge, üks rusikajälg.
Nelja kivi kohta on räägitud, et seal asub tema saapajälg, lisaks veel viis, millel lihtsalt jalajälg.
Ühel kivil olla nii jala - kui käejäljed.

Ainult kolm kivi on kirjeldatud istumisjäljega. Neist kahel istunud ta vaid korra: üks on Hiiumaal, Tihu karjamaal, teine Kihelkonna alevi kõrval.

Vaid üks kivi on kirjeldatud Tõllu regulaarse istumise kohana ja see asub Üüdibel, Tohvri talu koplis. Kui Tõll seal istumas käinud, ulatunud ta jalad Paavli aida taha. Seni on tuvastamata selle aida täpne asukoht, niisiis teadmata Tõllu jalgade pikkus. 

Tõllu Istumise Kivina nimetatud ja siiani kohalike seas tuntud paik Tohvri maadel, asub kohe Tolli Põllu kõrval. Tolli Põld - see kohanimi on nii praeguses maa-katastris, kui mõisakaartidel. Täna on siin kaks Paavli nimelist maaüksust - üks Tohvri, teine TolliPõllu kõrval.

Kas teine võimalus tõlgendada "jalgade ulatumist" on kirjeldada niimoodi jalutuskägu pikkust oma valduse serva?



Kuidas aga suhtuda kohta, kus väepealik / rahvakangelane / tollimees / kuujumal istub? Kas seda saab nimetada trooniks, tema aujärjeks? Tõllu troon, kus ta regulaarselt istunud, asub Üüdibel. Seda, et sellest paigast oli hea ülevaade kuni 13.-14.sajandini Sõrve Saare ja Saaremaa vahelist salme/väina läbiva kaubalaeva-liikluse üle, ei saa me täna kontrollida muul moel, kui reljeefikaardilt või ajapikku kõrgeks kasvanud, vaadet piiravat metsa maha võttes.

Mingi koha peal elavatel inimestel aitab ümbruses orienteeruda ühe või teise maastiku osa ühesugune teadmine - kohapärimus. Samuti on lihtsam omavahel mingist paigast rääkida, kui seda saab üldtuntud koha suhtes kirjeldada. Kui hakkad ikka mõnest huvitavast juhtunud seigast lugu rääkima, on jutt kuulajatele kohe paremini arusaadav ja usutavam, kui loo tegevuspaik on lokaliseeritav maastikus üldteada paiga järgi.

Seda isklikku lugu nimetab semiootik Valdur Mikta memoraadiks. / Metsik Lingvistika,2008, Kirjastus Grenader /

Rääkides ühe või teise maastikuvormi tekkelugu seletavatest teadetest, mis kannavad endas teatavat maailmapilti ja kohatunnetust, meeldib mul kasutada üldnimetust  Suur Jutustus / Suur Lugu.
Memoraat, mis iskiliku loo rääkimise hõlbustamiseks mainib ka Suure Jutustusega seotud kohti, salvestab ja taas-esitab Suure Jutustuse detaile. Niimoodi salvestub Suur Jutustus paljudesse memoraatidesse. Just seetõttu on väikese inimese väikesed lood olulised, et seal leiduvatest tükikestest saab tahtmise korral kokku koguda üldpildi.
Maastik on vaikne kiri /ibid/ , milles on kirja pandud Suur Jutustus, mille lugemiseks on vaja kohalike, pikka aega paigal elanud inimeste memoraate. Enamik kohalikke siiski ei tea kogu Suurt Jutustust, vaid mingeid osi sellest. Suurt Jutustust teavad ja loevad sellele pühendunud. Nood viimased saavad sellele pühenduda vaid memoraatide kaudu seni, kui Suurt Jutustust pole ümber kirjutatud alfabeetilisse kirja. Kohapärimuse kogumine ja süstematiseerimine on just selline ümberkirjutus. Samas jääb kogutu ja süstematiseeritu kuivaks ja elutuks muuseumieksponaadiks, kui seda ei viida tagasi tema tekkekoha maastiku, seal elavate inimeste memoraadi-loomesse. Suur Jutustus hakkabki kogeja jaoks elama alles selles konkreetses maastikus, mida kirjeldatakse.Mõnes mõttes meenutab Suur Jutustus avatud programmeerimis-koodi, mida vabatahtlikud saavad edasi kirjutada. Samas peab nende looming tagasi ringlusse pääsema, et avatud kood elaks ja areneks, inspireeriks uusi vabatahtlikke edasikirjutajaid.
---
Maastik on samas üsna püsiv. Seda püsivust asuvad muutma suuremad murrangud kliimas, ühiskonnakorralduses või majandusviisis.
Jääaeg ja selle taandumine, veekogude ja maakerke mõjud, üleminek koriluselt ja jahipidamiselt karjakasvatusele ning sealt põlluviljelusele, maareformid ja majandusliku formatsiooni muutused, sõjategevus.
Nagu seda kirjeldab inimgeograaf Hannes Palang, kriibib taoline looduse ja inimese tegevus maastikku omad jäljed, suutmata olemasolevat siiski täiesti ümber muuta . Ikka paistab kuskilt servast eelmise korralduse jälgi, kogu maapinda ei suuda ükski põlvkond täielikult muuta.
See teadmine annab uutele põlvkondadele vabaduse teha maastikku omi täiendusi, kriipida omi märke, jutustada omi lugusid. Selle tulemusel lisandub olevale ja olnule uusi kihte, täiendusi, kohati eelmisi kustutades, kohati enda alla mattes.

Tõllu Istumise Kivina tuntud kivimürakas jäi punaväe teele, kui nood vedasi Üüdibe külast, Viiase mäest kruusaliiva Sõrve raudtee ehitusele. Küllap oli see kivi nihutamiseks liig suur ja punavägi õhkis selle tükkideks. Nii kriipis sõjavägi maastikule oma loo.
Veel leiame õhitud kivi tükke selle koha lähedalt, kuni keegi need kuhugi mujale viib. Või siis samas kohas uuel moel kokku paneb , lisades maastikule oma järjekordse kihi.


http://www.ylikool.ee/et/13/valdur_mikita

http://www.tedxtallinn.org/valdur-mikita

http://www.epl.ee/news/arvamus/hannes-palang-pappmajad-ja-maastiku-malu.d?id=51181706

http://toru.ee/view/0da0e849a3c4



SALME TORN

Saaremaa maapind kerkib umbes 2 mm aastas. Põhjaosas rohkem, lõunas vähem.

Sõrve oli saar kuni u.14.saj, kuni seda eraldas suurest saarest salm ehk väin.

Naljaga pooleks võib öelda, et viimati üritas salme läbida kreeklaste kaubalaev Volare 1980ndatel. Kuulus "Kreeka laeva" vrakk seisis madalas Lõu lahes mitukümmend aastat enne kui tükkidena minema veeti. Kuulujutud teadsid rääkida, et kreeklased pidanud tormise ilma tõttu kohta Tallinna laheks ja juhtisid oma vanalaeva julgelt lahte.

Tänases Üüdibe külas, mis on Salme küla kõrval, leiame kõrge liivakünka. Küngas eristub selgelt ümbritsevast ,ulatudes 2 kuni 3 m kõrgemale tasasest liivanõmmest ja võtab enda alla u 500-600m2.

　

Torni Nõmmel möödub tee künkast nii ühelt...

...kui teiselt poolt.                      

17.-18. ja 19.saj koostatud mõisakaardid kujutavad põhiliselt kõlvikuid.
Need on koostatud maksukogumise eesmärgil ja kajastavad koostamise aja kohta üsna täpselt põldude asukohti ja pindala. Lisaks on kujutatud Niidud, Saadud, Karjamaad ja Heinamaad. Ka mõned talukohad. Ja muidugi eri kõlvikuid eraldavad kivisaiad.

Lisaks on ära toodud kõlvikute vahele jäävad Nõmmed, kui maastiku osad, milledel on kohanimi, kuigi seda kohta ei majandata. Ja ära on nimetatud ka Väljad, mis on teedevõrgu osa - laiemad kohad teede ristumis-ehk hargnemiskohtades.

Kohta, kus täna asub see ümbritsevast paar meetrit kõrgem liivaküngas, on 18.saj mõisakaardil nimetatud Torni Nõmm.

 Täna ei leia me sealt lähedusest ühtegi torni, v.a. EMT mobiilimast. Ilmselt mõisa maamõõtja aimas seda ette:) Küll ei leidu tollaselt kaardilt lähedusest ühtegi Torni nimelist talu, mille järgi koht nime oleks võinud saada.
Nõmme järgi on nimetatud Põld - Nõmme Põld. Kõrval asub Massi Nõmm, mille nimi ilmselt on seotud kõrvaloleva Massi taluga.

Küsimus on - mis oluline torn siin oli, et selle järgi lausa kohale nimi pandi? Nimi pidi olema kasutuses ja üld-teada, et see maamõõtjale teatavaks sai ja kaardile kanti.

Täna ulatub see liivaküngas u 10m üle merepinna. See on kõrgeim punkt 4km raadiuses. Kui tõmbame kaardile 4km raadiusega ringi, jääb sinna sisse ka kunagine salm ehk väin. Soovi korral saaks siit kogu ümbrusel silma peal hoida. Täna varjavad vaadet kõrgeks kasvanud puud.
　

4km raadiusega ring.      

Silmapiiri kaugus arvestatakse lihtsa valemiga, kus vaateväli suureneb seda rohkem, mida kõrgemal asub vaatepunkt.

http://opik.obs.ee/osa1/ptk01/box01.html
　
Silmapiiri kaugus.

L=113xruutjuur h Liivakünka otsa ronides on meie vaatepunkt 11,7m üle merepinna ja sellelt kõrguselt näeme u 12,3 km kaugusele. Rannast, veepiirilt vaadates näeme 4,5km kaugusele merele.

　Võrdluseks olgu mainitud, et algelise purjega snekja ehk piratica ehk siuglaev ehk huisk, millega tihttuules veel sõita ei saanud, arendas keskmist kiirust 4,5km/h. See võimaldas jõuda "silmapiirilt" randa tunni ajaga. Nii oli see umbes 8.-10. saj. Arenenum puri võimaldas arendada 11.saj keskmist kiirust juba10km/h.

　
Vaateraadius 12,3km Torni Nõmme liivakünkalt.

Mõned kõrgemad punktid siia ringi sisse siiski jäävad. Üks neist asub siinsamas, Üüdibe külas ja on 9m üle merepinna. Juba 17.saj mõisakaardile on see koht märgitud kiviraguna.
　
Tõllu istumise kivi. 17.saj mõisakaart  
　68. [Tõllu istmeasemega kivi]
Salme vallas Üüdipe külas Tohvri talu koplis on kivi, milles istease. Sellel kivil istunud Suur Tõll ja jalad ulatanud Paavli aida taha.
RKM II 4, 216 (6) < Kaarma, Abruka saar < Anseküla, Salme v., Üüdipe k. — V. Väli < Aliide Lääts, 36 a. (1946).
Vrd. Käina kiriku ehitamine, Leiger, muist. 9.
　Ja siin on tänagi mitme meetri kõrgune kivikuhi, läbimõõduga u 20m.

Kivikuhi.
　
　



Tagatipuks on kuhja otsas näha pukktuuliku kivijalg ja riismed puitosadest.

　
                                                                                  
Väga harva leidub tuulikut, mille alla on kuhjatud kividest suurem kuhi. Seetõttu on see koht eriline. Põld, millelt need kivid võiksid olla korjatud, pole kuigi suur. Paistab, et kive on siia kaugemalt juurde toodud. Lisaks on siin põllul veel väiksemaid kiviragusid.

Kui see suur raudkivikuhi on spetsiaalselt kokku kantud siis kas vaid selleks, et väiksele pukktuulikule paremat tuult püüda?

Praeguse Üüdibe küla kohalt leiame mõisakaartidelt nimetuse Hiedepe mis tollase kirjapildi hääldusreegleid arvestades peaks häälduma Iidepe. Kogu lugupidamise juures erinevate tõlgenduste suhtes, mis loevad sellest kohanimest välja nii Hiiepea kui ka Hütepea ehk Hülgepea, kasutan võimalust välja pakkuda
veel ühe tõlgenduse. Kuni ühtegi neist pole "lukku löödud" on iga uus seletus teretulnud ja huvipakkuv!

 Iidepe on lühend Iide-peast kus pea viitab millelegi "ülemisele" või " kõrgemale kohale". See tähendab, et see kohanimi võib kanda mälestust ülemise või kõrgema iidetule paigast.

Kui kohale andis nime ülemine või kõrgem tuli, siis pidi olema ka mingi alumine märk. Ja neid ühendav liin pidi merel seilajatele märku andma karidest või läbipääsust.

Proovime eksperimendi korras ühendada Torni Nõmme liivakünka ja kivikuhja otsas olnud tuuliku mõttelise joonega, mille pikendame merele.

Vaatame, kuhu välja jõuame...

　
Torni Nõmme - Tolli Põllu liinile jääb Kriimi laid!

Torni Nõmme kuhi ja Tolli Põllu tuulik on ühel liinil Lõu lahe ainukese arvestatava laiuga. Kriimi laid on täna 2-3m üle merepinna, mis maatõusu arvestades tähendab, et 11.saj jäi see madalik napilt vee alla. Tollaste, kaubateel seilavate madala süvisega aluste jaoks oli see ohtlik madalik lääne poolt salme-väinale lähenedes.

Kas Torni Nõmmel asus tuletorn või oli see tuleta maamärk, jääb siinkohal esialgu lahtiseks.

Suur Tõll kolis Sõrve - 770

Martin Körber, Anseküla Kihelkonna kirikuõpetaja aastatel 1846-1875, on kirja pannud raamatu „Saaremaa enne ja nüüd".
Selle, seni trükkimata käsikirja tõlkimist alustas Stocholmi saarlane Oskar Niit aastaid tagasi.
III osa „Anseküla kihelkond" 13. peatükis „Saaremaa Rahvakangelane" näitab kirikuõpetaja üles suurt huvi saarlaste hulgas veel liikuvatele rahvajuttudele Suurest Tõllust ja avaldab kahetsust, et kunagi ilmselt terviklikust mütoloogiast või kangelassaagast, nagu tema seda nimetab, on säilinud vaid riismed.
Ta oletab, et selle üks põhjus on, et erinevalt mandri Kalevipojale eeskujuks olnud lugudest, ei ole Tõllu saaga värsivormis ja ei jää nii hästi meelde. Veel ühe põhjusena nimetab ta 1740 ndal alanud „suurt äratuslainet", mis sisendas põlgust kõige ilmaliku suhtes.
Hoolimata sellest , kutsub Körber üles neid katkeid tähele panema ja üles noppima. Sest
„ kes heidaks üksikud pärlid ära, sellepärast, et tal tervet keed ei ole?"
Tsiteerime edasi:
" Tõll oli suure lugupidamise ja usalduse võitnud kuue maavanema juures. Nimelt Mone (Muhu), Horile (Hirmuste), Waldele (Valjala), Karmele (Kaarma), Kilikunde (Kihelkonna) ja Svorve (Sõrve),... kui esimene võrdsete hulgas ."
Körber võrdleb rahvajutte ajaloo ürikutega ja teeb omi järeldusi :
"Alles peale kahte edukat vastulööki...ilmselt taani kuningas Waldemari kahele vallutuskatsele...1206.a ja 1222.a...tõusis ta kõrgeimaks väepealikuks."
Aga 1227 Riiast Saaremaale tunginud 20-tuhandeline vägi oli liialt ülekaalukas ja maavanemad lasksid end Valjala maalinnas ristida. Kuigi nad säilitasid seetõttu endised ametid võitja alluvuses ja pealepandud maksukohustus oli tühine, ei tahtnud nad sedagi kanda.
„Tõllu juhtimisel süütus äge mässuleek 1241.a..." Kuid võit jäi vaenlasele."Tõll vallandati oma maavanema ametist ja ta kaotas oma elukoha Tõllustes, Pühas. Vihaselt kolis ta nüüd kõrvalisse
Sõrve, kus ta Ansekülas, praeguse pastoraadi kohale, maja ehitas. Oma südames jäi ta truuks oma ... jumalale...kuid et oma kättemaksplaane võitja ees varjata, võttis ta ehitusmeistrina osa uute kirikute ehitamisest./.../"

      
Sõrve oli sel ajal veel saar, mida suurest saarest eraldas salm ehk väin.
Täna on salmest saanud omapärane jõgi, mis ühendab Läänemerd ja Riia lahte.

Kohe Anseküla pastoraadi kõrval oli kirik, mis hävis II Maailmasõjas. Selle torn ehitati ümber tuletorniks, mis toimib seal tänaseni.
















Kui nüüd pisut arvutada, siis selgub, et tänavu võib täituda 770 aastat Suure Tõllu kolimisest Sõrve. Mis annab meile juurde ühe hea põhjuse Suurt Tõllu hea sõnaga meeles pidada.